Mäletan veel praegu,kuidas tutvustas ta ennast, külmavärinad jooksid üle mu kere. Ta oli suveks isa juurde tulnud,teisest linnast. isal oli uus naine,oli uus pere.
Nad ei saanud vist hästi läbi, nii ta veetis siis minuga aega, meil juhtus rohkem asju kui ma iganes lootsin. Kuid siis tuli sügis ja mustad pilved katsid taeva. ta kolis oma ema ja uue mehega Rootsi.
REF: Mida sa teed kui süda ulub,niutsub ja kraabib ja välja nurub,nürida noolega sind on lastud taas. Jooga ei aita ja zen ei mõju raamaturiiulis budda kuju sinise saatuse vastu me ei saa.
Mahe suvetuur,toob lohutust ja klaas veini soojendab mu mälestust seda mitte,et praegu oleks kuidagi kergem nägin teda esmakordselt ainult hetkeks üleeile kogu öö pärast vaevas,et nüüd on see õige ma vaatsin ja tema vaatas kaunis pikalt mulle silma tundus palju,oleks teineteisele öelda kuid ma ei küsinud ta numbrit,ega kutsunud teda välja järjekordselt läks ükshetk minujaoks mööda
REF.Mida sa teed kui su süda ulub...
JA kuigi meel on haige ja kuigi veri keeb, on siiski pisut lootust, et parem ootab veel ees.
ja kuigi tihti tundub, et nüüd on tõesti see vibumehe valgusvihtu sattuda võid üsna ruttu.