Kirjutan endale mõned read, tuule käes need riimideks sean ning tükike minust jääb valgele liivale maas. Kirjutan, mida nõuab mu hing, kirjutan, et armastan sind. Ja tunnen sust puudust ja et sinuta olla ei saa.
Aeg loobib lainetega kive päev sõuab mööda taevakaart. Nõel torgib ihusse su nime, et igal pool sind kaasas kanda saaks.
Ootaja kõike teismoodi näeb, ootajal teistest pikem on päev. Kuigi mõistus ja süda sinu poole vist juba on teel. Asjadest, millest räägitud sai, kõik see aeg, mis meil vahele jäi. Selle kuhjaga tasa käsi südamel luban ma teen.
Aeg loobib lainetega kive päev sõuab mööda taevakaart. Nõel torgib ihusse su nime, et igal pool sind kaasas kanda saaks.
Aeg loobib lainetega kive päev sõuab mööda taevakaart. Nõel torgib ihusse su nime, et igal pool sind kaasas kanda saaks