Ma mäletan magusat valu, su silmi ja värelust suul. Nii äkki see joobumus kadus ja tunne,mis suur näis siis. Vaid harjumus hoidis veel kinni, meil sunnitud naeratus suul. Kuid hing uitas otsivalt ringi, oodates uut,jäi leidmata see.
Ma küsin sult,endine Naine, kuhu lõppesid me teed?
Ei olnud must sinule tuge, ei olnud must tugevat meest. Su süda mu silmadest luges, on risttee meil ees,me olime vait! Sa püüdsid veel midagi päästa ja hoidsid mind õrnalt kui last. Siis tundsid,et kõik läinud käest ja on mõttetu see,me olime vait!
Me küsime teilt,endised Naised, kuhu lõppesid me teed?