Kaja, on kui hingeõhk jääl kaja, on hääl, ta on eksinud hääl hääl üle aja kaja, on kui peegelpilt helk võib-olla kaja, on helk, on kui kuukiire helk helk läbi maja on üks ainuke soov et ma kajaga koos, koos võiksin kanduda, kanduda korraks siit ära aga viivuks vaid hääl õhku rippuma jääb ja siis kauguses tuhmub ta sära on kui varjude mäng võib-olla kaja, on ränd, ta on hingede ränd ränd, ränd üle, ränd üle raja kaja, on kui tardunud viiv kes teab võib-olla kaja, on siin, ta on kusagil siin kui teda on vaja jah on üks ainuke soov et ma kajaga koos, koos võiksin kanduda, kanduda korraks siit ära aga viivuks vaid hääl õhku rippuma jääb
päev tõuseb veest ja saab päikese valguseks laul sünnib seest ja saab asjade alguseks mis saab kord siis kui ta kaugele kaikudes katkenud viis kajab edasi se's vaikuses