Me läheme vajuva päikese ülevas kumas Su juustesse kleepumas loojangu punakas kuld Me jalge all viljapead painduvad kahele rajaks ja tee kõrval jõgi jääb pilduma hetkelist tuld
Sa nüüd oled ilus nüüd uskuda Sinusse jälle ma suudan see teadmine ajuti õnnestab meid Jõe ärevas voolus me näod on kui pillatud peeglis Meid ühendab endiste eneste lõhestav lein
Me eksleme maal mis ehk ükskord saab kuuluma meile kui valust ja rõõmust saab päevade ühtlane põim Kui õnnestuks ainsakski suveks meil sulada ühte siin maal siis saab elama ilus ja igatsev hõim