Päike aegamööda loojub, otsa saamas kaunis päev, Lahkub vaikselt päevasoojus, Üksikut tuld nüüd loitmas näen, Päike ongi varsti loojund, Ehalõõm merre nüüd pea peitu läeb.
Otsa saamas suverõõmud, peagi tuleb lahkuda. Nautisime igat sõõmu, mida meil pakkus lõunamaa, Rannas kuuma päikse lõõma, Jahedat tuult, mis me öid leevendas.
Öö on peitnud päikseleegi, hommik lahku viib ka meid. Ei suuda muuta seda enam keegi, Kuid mulle hinge jääd, mu neid.
Juustes lõhnavad sul nelgid, seisad kaldal minu ees, Tähti süttib taevatelgil, peegeldus neist on lahevees. Kuid su silmist mulle helgib suvine kiir, mis meile õnne toob veel.
Juustes lõhnavad sul nelgid,seisad kaldal minu ees, Tähti süttib taevatelgil, peegeldus neist on lahevees. Kuid su silmist mulle helgib suvine kiir, mis meil õnne toob veel.
Kuid su silmist mulle helgib suvine kiir, mis meil õnne toob veel.