Üks vana maja laguneb üksilduses. Vanad aknad ja uks on vildakas ees. Laual päevikust rebitud read, pimedamat ööd pole näinud eal. Tagatoas närtsin'd lillega vaas, lahti nööbitud kleit on voodi ees maas. Tüdruk teki all liikumatu loodab saada päästetuks.
Kui ehk seinad suudaks rääkida, nad pajataks nii münegi loo.
Elise hääl kõlab ainult mu mõtetes. Nii iga päev aina loodan, et rutates kaunid sõnad sult minuni võiks tuul tuua hommikul ja siis vastuse saadan üle vee minu armasale Elisele.
Peeglis virvendab möödunud aeg. Polnud muresid ja kui puudus vaev, kaunid hetked, mis sidusid meid, kui ehted tuhmun'd, sest keegi ei kanna neid. Kapi uksed on hingedelt maas, seisab kell, vaid tuhk on kaminas. Läbi öö kostab huntide hääl ja siis kõik nii vaikseks jääb.
Elise hääl kõlab ainult mu mõtetes. Nii iga päev aina loodan, et rutates kaunid sõnad sult minuni võiks tuul tuua hommikul ja siis vastuse saadan üle vee minu armasale Elisele.