Mu tüdrukute juustes juba leidub vahel halli Ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb Ma ise mässin tihedamalt kaela ümber salli Ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen
Ma vahel mõne klaasikese kallan kurgust alla Kui miski seda pitsitab just nagu kitsas krae Ei anna enam vandeid ma vaid vannun vaikselt alla Niisama vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg
Pean päevast päeva omaette pikka videvikku Mu päike loojub taevas tuhmub kustub päeva kuld Toos tühi on ei ole selles enam ühtki tikku Ja mina mees ei võta enam üles pirrutuld
Mu aasadel on hommikuti hõbevalget halla On õrn ja rabe salamahti külmetanud maa Kui lähen sinna kõndima ma võtan jalad valla Ning jäätund kõrte kõlinas on kaduviku hurm
Kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse Ja kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos Hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse Kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos
Hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse Kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos