ära koo mu käpikuisse päikest päike ammu loojunud mu silmadele on
päike särab endistviisi kõrgel taevavõlvil kuid ta ei sära mulle, ta särab teistele
inimesed vahivad kui tänaval ma kõnnin nad ajavad mind hulluks, nad ajavad mind segi
kodus nuga millega ma ikka ajand habet esmakordselt õiguse saab jälgiks veretööks
ma linnulaulu saatel nüsin läbi veresooned kuum ja punane, purskub veri toob silme ette kogu möödunud elu see elu polnud rõõmuks kellelegi see elu oli lojuse ja koera elu
kuid ta oli ilus, ta oli ilus oli ju mu enda elu
paanika mind haarab äkki kuiva, külma käega miks ma seda tegin? miks keegi nüüd ei tule?
andke tagasi mu veri, tahan elada. tahan elada.
ei tule, ei tule, ei tule, ei tule mitte kedagi ei tule, ei tule, ei tule, ei tule, ei tule
andke tagasi mu veri. tahan elada
ei tule, ei tule, ei tule, ei tule mitte kedagi ei tule, ei tule
andke tagasi mu veri, tahan elada
veri tilgub, veri tilgub, veri tilgub, veri tilgub veri voolab, veri voolab, veri voolab, veri voolab veri purskab, veri purskab, veri purskab, veri purskab