Veinikeldris kahe suure veinivaadi vahel, lesin ma ja tänagi mind võite leida siit. Emban teid, mu tüdruk, prikk jääb ootama meid lahel. Keegi kordab mingit arvu, kostub mingit viit: "10203!"
Suudlen teie huuli, rüüpan punast veini manu, õhtud on siin soojad, hurmav ristikuaroom. Väljas hiilib rebaseid, kes murravad siin kanu, mina olen nende sõber, kordab hääletoon: "10203!"
Südaöösel ronimegi veinikeldrist välja, igavene lahe on ju lahkuda siit öös. Kukrus kõliseb mul kuld, võin teha teile välja, leidsin selle maast, ent keegi kordab jälle öös: "10203!"
Kõnnime ning rebased on pidevalt meil jalus, hauguvad ning kuskil kaugel vilgub tulesilm. Ei ta vilgu mäe peal, linnas, ega mäe all, talus, pillub justkui mingeid numbreid nagu kuri silm: "10203!"
Minnes läbi paksu metsa, ise kartes kolle, kohas, mis on möödas, ajal, mis on alles ees. Armastan ma headust, üle kõige vihkan lolle, tormidega linnad juba ootavad meid ees. 10203!