Me unelmate tütarlastest on ummistunud mõisasaalid, neil meie käed on segand kasted ja puhtaks rookind kapsad, kaalid. Näe härrasmehi daamid käel, sampanjaklaasid vahutavad... Siis kaikub koka räme hääl: 'Nüüd köögipoisid lahkuvad!'
Kui valmis vaaritatud road et kaitsta oma reich'i kokk korjab kokku kööginoad ja ööseks peidab seifi Siis õhtul: räpane lokaal, kus kortliviisi voolab viin, käib vaidlus, kumb see koka saab, kas võllas või siis giljotiin?
Kui idataevast tõuseb koit, meid jälle gong lööb tööle. Peaparandus ja hapu toit ja jälle kulbid vööle. Su kere vinge köögikarm aast-aastalt hautab pehmeks, siis jalaga - kuis tõuseb tarm - lööd potid kahte lehte
Sind ka see nõudepesumutt ei vaata enam himuralt. Ükskama kõik! Ei aita nutt. Las koka pragab: 'Simulant!' Su süda rahulikult lööb, veel siis kui jalad jahtuvad. Kokk katla taha! Ootab töö! Kuid köögipoisid lahkuvad.