Pimedal ööl hämar kaugus vaid lahutab meid. Käies ränkraskeid võitluse teid, mõtlen sulle, mu armsaim. Pimedal ööl tean, kallis, sa uinuda ei saa. Mõttes viibid mu juures veel sa, mis ka iial ei juhtuks.
Kuidas küll ma sinu silmade tuld armastan Kuidas küll ma sellest ammutan jõudu juurde Pimedal ööl ohvreid otsib vaid surmatoov kuul. Kaablitraatides vihiseb tuul, üksik täht särab taevas.
Pimedal ööl o hvrit otsib ju surmatoov kuul, kaablitraatides ulgumas tuul, üksik täht särab taevas. Pimedal ööl, armsaim, tead, ei ma uinuda saa, meenub möödunud õnn, salaja pisar läikimas laugel.
Kuidas küll ma sinu silmade tuld armastan! Suudlustega sulgeks silmad sul, väike neiu. Pimedal ööl kauge hämarus lahutab meid, käies tundmatuid võitluse teid, mõtlen sinust, mu armsaim.
Pimedal ööl usun sinusse, armastav neid, mõte saadab mu võitluse teid kauges uinuvas metsas. Pimedal ööl istud üksi ja ootad ehk mind, kurbust tunneb su igatsev rind, pisar läikimas laugel.
Kuhu ka läen, surmavõitluses julgeks ma jään, lehvigu ta musta kotkana minu kohal. Pimedal ööl kauge hämarus lahutab meid, käies tundmatuid võitluse teid, mõtlen sinust, mu armsaim.