Vennaskond - Rotipüüdja | Текст песни

• Тексты песен
• Vennaskond
• Rotipüüdja

Ei ma kanna jalas kingi, kui ma kõnnin mööda linna.
Lähen üle tee, siis ringi tuleb inimestel minna.
Mulle meeldib laste kisa, kuskil mul on oma pere.
Nad ei tunne oma isa, nad ei ütle mulle tere.
Ma ei ole närviline, siis kui näidatakse ust.
Ma ei ole värviline, olen päris süsimust.
Tänavaid ja käike haistan, sillutisi kiviseid.
Näen, mis leti alt ei paista järjekorrarivile.
Linnas liikus uusi tuuli, keldris uusi kahinaid.
Sõber sõnas, et ta kuulis, kus on uusi jahimaid.
Sammun seinaääri mööda, tungin läbi pragudest.
Tean, et rottidel ei sööda toidujäätmeid magudest.
Seda treppi polnud meeles. Võõras oli mul see sein.
Ukse peale eesti keeles kirjutatud: 'KANTSELEI'.
Rinnus justkui löödi lokku minul seda lugedes.
Tundsin, süda kiskus kokku, justkui pakku pugedes.
Meenutas vist kauneid paiku, kui ma tundsin hambus kõhna
Kõrisõlme, vere maiku, sõõrmeis inimese lõhna.

Vennaskond еще тексты