Öösinine taevas. Ja selle all mustad suurte majade siluetid. Aknaruudud kollased, roosad, valged. Neoonreklaamide ketid. Undab õhtune tänavamagistraal järjest autosid viies ja tuues. Seisan kõnniteel just nagu väikene poiss ülestõstetud kraega kuues. Silmipimestav-ere on laternahelk masinatel, mis tulevad rodus. Neil, mis lähevad, stopptuled kumavad nii, et ma tunnen, nagu poleks mul kodu. Tahaks nendega kaasa! ükskõik kuhu-kaasa! Väike poiss ei mõtle: ta tunneb. Miski tahab must välja, miski tahab must välja, aga kurk on kui suletud yunnel. Olen väike poiss, alles hakkan ma mõistma: kõik, mis tuleb, meil pimestab silmad. Tagatulesid nähes me tahame minna, aga siis juba jäimegi ilma. Seisab väikene poiss nagu mõistmatu soov, juuksed sadadest tuultest kahus. Undab tuledes tänavamagistraal elu kivise linna rahus.