Aegamööda minutid ju kaovad kõik. Ära looda, et neid kohtad veel! Eilsest veidi kahju meil küll olla võib, parem siiski see, mis ootab eel.
Teele, jah, teele nüüd! Pikk on tee, pikk on tee - algust ja lõppu sel varjab silmapiir. Tundmatust lubades vagun suur, sinine, veereb ja igaüht kaugustesse viib.
Asjata ehk solvasime sõpru häid, ajapikku seegi meelest läeb. Seiklusteta elu peagi tüütaks meid - rutta, vedur, ära seisma jää!
Teele, ...
Taevakarva vagun kärmelt mõõdab maad, hoogu iga ratas lisab veel... Ah, miks küll see päev nii ruttu otsa saab? Miks ei kesta terve aasta see?