Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees. Päev pole, öö ei ole, silm nagu seletaks, et kuskil mäenõlval sa justkui seisataks. Ja ümber nagu tuuled su üle juttu a'aks, ei mõista, siiski kõigest sa nagu aru saaks. Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi. Ja ohkad endasmisi ja ohkad jällegi...