Ikka mäletan ma taati, jalul vara valgest saati, Ikka oli mõni töö tal pooleli. Elu oli lapsest saati, tööle sundinud mu taati, Juba siis kui talus karja saadeti. Sellest ajast rääkis mulle, kui ta voolis pajupille Ja lõpetuseks lausus ikka nii: Kuigi elu polnud kerge, leidus siiski küllalt õnne, Aga sellest alles hiljem aru saad.
Refr. Kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib. Kauge aeg, kauge aeg, Kaugelt ilusam veel ta ju meile näib.
Oli palju muret näinud, oli võõrsilgi ta käinud, Oli näinud nälga, sõda, tõbesid. Kuid ei iial vandund alla, kuidas elu ka ei tallaks Ja ei tunnistanud võõraid tõbesid. Sellest ajast rääkis mulle ...