Muistses muinasloos, homses naeruhoos on me armastus peidus nagu olema peab. Ta on aeg ja ruum, tõotus suudluskuum, aga seda me ise oma ääretus õnnes ei tea.
REFR.: Nii kaugel kõik – nii kaugel kuu ja pilve hõbeäär, nii kaugel täht, nii kaugel puu ja pargi teedekäär. Nii kaugel kõik kui olla võib, ei näe ma ega kuule – kui mu kõrval sa seisad, ainus lähedus oled siis sa, kui mu kõrval sa seisad, minu maailmaks muutud siis sa!
Maises murekees, vaikse rõõmu sees on me armastus peidus nagu olema peab. Ta on kevadöös, lõkke viimses söes, aga seda me ise oma äärsetus õnnes ei tea.