Suve hääl me juurde jääb just kui kauge unemäng läbi jäise hõbeloori Näed et hanges teed, mil päike käis.
Suve hääl on kõikjal veel, soojas tules tahmund leek. Kõigest sellest eal ei väsi, raugeb viis, kuid suvepäev vaid jääb.
Sellest ikka mõtlen ma veel, nii kaugel on see, kuid siiski su sees kui poleks iial olnud päevi nagu need veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.
Suve hääl me juurde jääb just kui kauge unemäng kõigest sellest eal ei väsi ärkab veel, kuid suvehääl vaid jääb
Sellest ikka mõtlen ma veel, nii kaugel on see, kuid siiski su sees. Kui poleks iial olnud päevi nagu need, veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.
Sellest ikka mõtlen ma veel, nii kaugel on see, kuid siiski su sees. kui poleks iial olnud päevi nagu need veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.
Sellest ikka mõtlen ma veel, nii kaugel on see, kuid siiski su sees. Kui poleks iial olnud päevi nagu neid veel kõik siis tuulega kaoks, kõik tuulega kaoks.